Ema sõidab ootamatult külla oma tudengist pojale Jaanile, kes elab üürikorteris, ja leiab sealt eest kena neiu.
Pärast õhtusööki teatab poeg emale:
„Ma tean, ema, mida sa mõtled, aga minu ja Mari vahel pole midagi! Me oleme kõigest korterikaaslased, sest kahe peale tulevad kulud väiksemad.“
Nädal pärast ema külaskäiku pöördub Mari Jaani poole:
„Pärast seda, kui su ema meie juures õhtust sõi, ei suuda ma kuidagi hõbedast suhkrutoosi leida! Ega ometi tema seda võtnud?“