Ühe suurema või ka väiksema kaliibriga sümpoosiumi käigus juhtusid ühes hotellitoas koos napsi võtma kolm teaduste doktorit: kaks füüsikut ja matemaatik. Kõik meesterahvad. Istuvad, vestlevad intelligentselt ja siis korraga põleb laelamp sirinaga läbi. Et ainsa valgusallikata kiskus atmosfäär sellise kosseisuga seltskonna jaoks pisut perversselt romantiliseks, helistati, kuhu vaja. Tuli tunkedes mees, vabandas, ronis jalgupidi toolile (kingad võttis enne jalast), kruttis vana pirni välja, ulatas selle füüsikule, kes selle õrnalt lauale pani, siis kruvis remondimees tunketaskust võetud uue ja funktsioneeriva asemele, ronis tooli pealt alla, pani kingad jalga, soovis doktoritele kena olemist ja lahkus.
Matemaatik soojendab paksu põhjaga konjakiklaasi kahe peo vahel ja küsib topsivendadelt, ise peaga laua poole rehmates – „Aga kas te teadsite, et kui lambipirn suhu toppida, niiet sokkel väljaspoole jääb, siis kätte seda sealt enam ei saa?“ Mõlemad füüsikud elavnevad ja kinnitavad, et see on kahtlemata linnalegend ja füüsikaliselt nonsens – kui sisse läheb ja vahepeal mass ja ruumala ei muutu jne jne – peab ka välja tulema!