Läks kord Vassili Ivanovits Petka juurde õlut jooma. Petkal aga kodus õlut polnud. Palus Tsapaid oodata ja jooksis ise poodi. Tsapai istub toas, kui äkki on uksekell. Tuppa astub imekena daam valges kleidis, sulega kübara ja siidist päevavarjuga. Ütleb: „ Mina olen Sarlotta, kas Piter on kodus?“
Tsapail on karp lahti, suudab ainult pead raputada.
„Öelge talle palun edasi, et mul on homme debüüt, las ta tuleb oma Ideaaliga!“
Varsti jõuab Petka koju, küsib, ega kedagi ei vahepeal ei käinud.
Tsapai „Sahodila kakaja-to salava, tebja pidorom obosvala, skasala, sto jejo savtra jebjut, velela prihodit so svoim odejalom.“