Naisterahvas on kaupluses. Ta satub nägema vanaisa ja tema halvasti käituvat
pojapoega. On selge, et vanal mehel on käed lapsega tööd täis- too kisendab
ja kisub asju riiulitelt.
Vahepeal kostub vanaisa vaoshoitud hääl, „Rahu, Peetrike, rahu...“
Väikemees purskab veel kõvemini karjuma, selle peale kuuleb naine, kuidas
mees ütleb: „Okei, Peeter, vaid paar minutit veel ja me pääseme siit välja.
Pea vastu, vanapoiss.“
Kassasse jõudes satub väike poiss lausa hüsteeriasse: loobib korvist asju
laiali ning üürgab kui udupasun. Jällegi kuuleb naisterahvas vanaisa
kontrollitud häält, „Peeter, Peeter, lõõgastu, mu sõber, ära lase ennast
häirida. Rahu, Peetrike, juba viie minuti pärast asume koduteele. “
Poest väljunud, näeb proua vanaisa laadimas oma oste ja poissi autosse.
Ta läheneb neile ning kõnetab eakat härrasmeest: „see ei puutu küll
minusse, aga te olite kaupluses lihtsalt hämmastav. Kuidas te seda tegite? Kuidas
suutsite säilitada oma meelerahu? Peetril on väga vedanud, et tal on selline
vanaisa.“
„Aitäh, proua,“ ütles mees, „Aga Peeter olen mina... selle väikese värdja nimi on Sass.“