Naisterahvas on kaupluses. Ta satub nägema vanaisa ja tema halvasti käituvat pojapoega. On selge, et vanal mehel on käed lapsega tööd täis- too kisendab ja kisub asju riiulitelt.
Vahepeal kostub vanaisa vaoshoitud hääl, „Rahu, Peetrike, rahu...“
Väikemees purskab veel kõvemini karjuma, selle peale kuuleb naine kuidas mees ütleb: „Okei, Peeter, vaid paar minutit veel ja me pääseme siit välja.
Pea vastu, vanapoiss.“
Kassasse jõudes satub väike poiss lausa hüsteeriasse: loobib korvist asju laiali ning üürgab kui udupasun. Jällegi kuuleb naisterahvas vanaisa kontrollitud häält, „Peeter, Peeter, lõõgastu, mu sõber, ära lase ennast häirida. Rahu, juba viie minuti pärast asume koduteele, Peetrike. “
Poest väljunud, näeb proua vanaisa laadimas oma oste ja poissi autosse.
Ta läheneb neile ning kõnetab eakat härrasmeest: „see ei puutu küll minusse, aga te olite kaupluses lihtsalt hämmastav. Kuidas te seda tegite? Kuidas suutsite säilitada oma meelerahu? Peetril on väga vedanud, et tal on selline vanaisa.“
„Aitäh, proua,“ ütles mees, „Aga mina olen Peeter, ... selle väikese värdja nimi on Sass.“