Vedanud kord lendur ja autojuht kihla, et kumb ennem teise ameti peale araks lööb. Esimene teist hirmutama oli lendur. Tõusid pisikese kipaka lennukiga õhku ja alustasid katset. Lendur tõuseb järsult, pea püstloodis üles, ja teadustab ise: „100 meetrit juurde!“ Autojuht ei tee teist nägugi. Lendur kordab üritust veel paar korda, kuni satuvad pilve sisse, ning teadustab siis: „Nähtavus null, lendan näidikute järgi,“ ise samas lootusrikast pilku autojuhi poole heites, kes hoopis tukastama kipub jääma. Lendur lööb siis letti oma viimase trumbi, ning teeb surmasõlme. Autojuhi reaktsioon ei ole rohkem ega vähem, kui käe toetamine kabiini lakke, et mitte istmelt välja kukkuda. Pettunult, viib lendur oma tiibadega kingakarbi maandumisrajale tagasi. Autojuht pakub, nagu mööda minnes, et kas viskab äkki lenduri koju ära. Lendur on nõus. Vaevalt on meie kaks kangelast maanteele jõudnud, kui autojuht õngitseb istme alt välja viinapudeli, rüüpab sealt, ning ühmab: „100 grammi juurde,“ ning kordab aktsiooni väikeste vaheaegadega mitu korda. Järsku tõmbab ta rooli all olevat kangikest, ning saadab kapoti esiaknale. Kõlab kommentaar: „Nähtavus null, sõidan näidikute järgi!“ Mispeale lendur oma jala pidurile lajatab, käsipiduristki abi otsib ja hullunud ilmega madalama hoo pealt autost välja kargab. Autojuht vaatab talle üllatunult otsa ja hüüab: „Kuhu sa lähed nüüd? Surmasõlm ju tegemata!“