Peoleläinud blondiinil on vaja novembrikuises lumetormis Tallinna lähiasumis asuvasse koju tagasi jõuda. Võtab takso, mille juht pole küll mõttest lumetormis ekselda vaimustuses, kuid majandussurutisest tingituna ka keelduda ei saa.
Vaevalt Tallinna piiridest väljununa, jääbki takso suurde lumevalli kinni.
„Nojah, hakkabki n...sss pihta!“ toriseb taksojuht.
Blondiin vaatab silmanurgast taksojuhti ning hakkab mõttega kähkukast juba leppima, kui taksojuht ukse lahti lükkab ning hakkab autost välja ronima.
Blondiin pärib: „Kuhu nüüd?!“
Taksojuht vastu: „Lähen ajan kummidele ketid peale.“
Blondiin ehmub ja küsib: „Kas ilma kettideta ei saaks kuidagi hakkama?“
„No siis n...saime siin küll hommikuni,“ põhjendab taksojuht.
Vaevalt Tallinna piiridest väljununa, jääbki takso suurde lumevalli kinni.
„Nojah, hakkabki n...sss pihta!“ toriseb taksojuht.
Blondiin vaatab silmanurgast taksojuhti ning hakkab mõttega kähkukast juba leppima, kui taksojuht ukse lahti lükkab ning hakkab autost välja ronima.
Blondiin pärib: „Kuhu nüüd?!“
Taksojuht vastu: „Lähen ajan kummidele ketid peale.“
Blondiin ehmub ja küsib: „Kas ilma kettideta ei saaks kuidagi hakkama?“
„No siis n...saime siin küll hommikuni,“ põhjendab taksojuht.