Kovac jalutab lapsega pargis. Ligi astub Sabo.
„Küll on teil armas poeg! Silmad, suu, nina, juuksed – täpselt nagu teil. Lausa isa suust kukkunud. Erakordselt ilus poiss. Muide, kas te saate mulle palgapäevani kümneka laenata?“
„Ei saa,“ vastab Kovac külmalt, „see on mu naise laps esimesest abielust.“