Mees vaagub haiglavoodis elu ja surma vahel juba paar kuud.
Naine ei lahku hetkekski oma abikaasa kõrvalt, valvates ja hoolitsedes tema eest iga päev. Ühel hetkel viipab mees naisele, et see lähemale kummarduks.
Kui naine on end lähemale nihutanud, sosistab mees, pisarad silmis:
„Kallis, sa oled olnud minu kõrval läbi kõikide halbade aegade, mis mind elus on tabanud. Kui mind töölt vallandati, kui mu äri pankrotti läks, kui mind tulistati, kui me jäime ilma oma majast ja suvilast, kui mu tervis halvenema hakkas ... Kas tead, mis ...?“
„Mida ma pean teadma, kallim?“ küsib naine õrnalt naeratades.
„Ma arvan, et sa tood halba õnne!“