Juhuslikult kuulis Punamütsike Skü Raadio saadet, kus öeldi, et nemad annavad edasi õnnitlusi kellegi sugulase või tuttava tähtpäeva puhul. Punamütsikesele see väga meeldis ja ta otsustas see-kord õnnitleda vanaema sünnipäeva puhul raadio kaudu. Kuna selles külas, kus Punamütsike elas, polnud Eesti Telefon veel suutnud ühendust sisse seada, siis võttis Punamütsike oma lahutamatu korvikese käevangu ja hakkas astuma lähema asustatud punkti poole, et sealt raadiojaama helistada.
Kui Punamütsike oli metsa vahelt suurele teele välja jõudnud ja seal mõned sammud edasi astunud, peatus tema kõrval mersu, mille roolis istuv mees talle lahkelt naeratas ja küsis:
„Kes sa oled ja kuhu sa lähed?“
„Mina olen Punamütsike ja tahan lähimasse linna jõuda, et sealt helistada raadiojaama, et nad vanaema sünnipäeva puhul õnnitleksid.“
„Istu autosse, küll ma su kohale viin.“
Kui Punamütsike mersusse istus, hakkas ta latrama, et on vanaema õnnitlemise nimel valmis kõigeks, et too õnnitlused õigel ajal kätte saaks.
„Kas ma kuulsin õigesti, et sa oled selle nimel kõigeks valmis?“ küsis mersu juht.
„Kõigeks!“ kuulutab Punamütsike.
„Siis on ju kõik korras,“ muheleb autot juhtiv mees. „Juhuslikult olen mina selle raadiojaama tehniline direktor ja võin selle asja siinsamas korda ajada.“
„Oi, kui tore!“ kilkas Punamütsike. „Mida pean selleks tegema?“
Mees peatas mersu, tõmbas püksiluku lahti ja ütles Punamütsikesele:
„Nüüd istu mulle sülle ja hakka peale.“
„Oi, ma nagu ei tea, kuidas seda teha, sest sellises olukorras on see mulle esimene kord…“
„Hakka aga peale, sest selles pole mitte midagi hullu.“
„Seda küll, kuid ikkagi imelik, sest ma pole selle tänapäeva tehnikaga veel eriti harjunud…“
„Võta nüüd asi käsile!“
„Olgu peale,“ nõustus Punamütsike, vaatas püksiaugust esile kerkiva riistapuu poole ja lõugas kõigest jõust:
„Kallis vanaema…!“