Tšapajev ja Petka

Hullumaja. Üks hull hiilib mööda koridori, kirves kaenlas. Sanitar pärima, et kuhu sa, Ivanov, lähed sedasi, kirves hõlma all. Ivanov võtab sanitaril kraest kinni ja sosistab kõrva:
„Tead sa, mõtlesin laheda nalja välja – Petka hommikul ärkab, aga pea... pea on tumbotshkas...“

Petka ja Tšapajev filosofeerivad.
Tšapajev:
„Petka kus on su teadvus?“
Petka:
„Minu peas.“
„Ja kus on su pea?“
„Minu õlgadel.“
„...Ja kus on su õlad?“
„Minu keha küljes.“
„...Ja kus on su keha?“
„Toas.“
„...Ja kus on tuba?“
„Majas.“
„...Ja kus on maja?“
„Venemaal.“
„...Ja kus on Venemaa?“
„Hädas on, hädas!“

Petja saadetakse Kodusõja ajal Jaapanisse. Kui ta tagasi tuleb, räägib Tshapajevile, et õppis seal ka karated. Tshapajev palub endale selgitada, mismoodi see karate on. Petka võtab kangi ja virutab sellega Tshapajevile pähe. Kui Tshapajev jälle teadvusele tuleb, ütleb Petka:
„Näed nüüd, Vassili Ivanovitsh, nii tugevasti löövad need raisad seal Jaapanis käega!“

Tšapajev püüab kuldkalakese kinni. Kalake muidugi kohe paluma, et lase mind lahti ja ma täidan sul ühe soovi. Tšapajev mõtleb ja siis ütleb kalakesele:
„Kas sa näed seal niidu peal seda hobust?“
„No näen,“ vastab kala.
„Vot! Ma tahan, et mul oleks sama suur riist nagu sel hobusel!“
Kalake täidabki Tšapajevi soovi. Läheb siis Tšapajev, rind uhkusest kummis, Petka juurde ja ütleb:
„Tahad, ma näitan…

Tšapai ja Petka on kuulnud, et indiaanlaste skalpide eest pidavat kõva raha saama. Otsustavad nad siis indiaanlasi küttima minna, et head äri teha. Päev otsa asjatult indiaanlasi otsinud ja ühtegi leidmata, otsustavad mehed õhtul telgi üles panna, et järgmisel hommikul küttimist jätkata. Hommikul ärkab Petka üles ja teeb telgiukse lahti ning näeb – neid piirab 200 indiaanlast, kõigil vibud laskeva…

Tšapajev ja Petka käivad granaadiviskamist harjutamas. Püüavad teha nii, et vahetult enne plahvatust saaks võimalikult hilja ära visata... Petkaga läheb natukene halvasti ja lendab vastu taevast. Tšapajev siis patseerib natukene ringi, korjab Petkast järelejäänu kokku ja paneb taskusse ning läheb laagrisse tagasi. Räägib siis teistele võitlejatele mis juhtus. Keegi ütleb:
„Ah, etot Petka, hui snim…

Petka ja Tšapai kaaperdavad laeva. Petka hakkab kapteniks ja Tšapai tüürimeheks. Mõne aja pärast hüüab Petka torusse:
„Tšapai, näidud!“
...vaikus... Petka surub kaptenimütsi sügavamale pähe ja nõuab taas:
„Tšapai, näidud!“
...ikka vaikus...
„Tšapai, näidud!“
...
„Nelikümmend,“ kostab alt.
„Mis nelikümmend?“
„A mis näidud?“

Petka sööb head kommi. Teised tahaks ka head kommi ja küsivad Petkalt, mis komm see on? Petka mõtleb, et mis ta nüüd oligi, „Ja jejoo“ või „Mõ jejoo...“ A ei, peab paberilt järgi vaatama. „Ana nas“ oli hoopis.

Tsapai ja Petka
Hommikusel rivistusel. Tsapai küsib:
„Kes võttis eile viina astugu kaks sammu ette!“ keegi ei liigu.
Tsapai küsib teist korda:
„Kes võttis eile õhtul viina astugu kaks sammu ette!“ kuuldavale ei tule piuksugi.
Tsapai vihaselt:
„No, kes võttis eile õhtul viina!“
Petka astub arglikult ette. Tsapai ütleb:
„Meie sinuga lähme pead parandama, teised peldikut küürima.“

Tsapajev ja Petka istuvad jõe kaldal.
„Vat kui sõda lõpeb siis ehitame siia konservatooriumi ja selle ümber hästi kõrge aia“, seletab Tsapajev.
„Milleks kõrge aed konservatooriumile?“
„Loomulikult selleks, et keegi konserve ära ei varastaks.“

Petka sööb kana. Tšapai tuleb ja küsib, et kust sa selle said? Petka et ise bumerangiga püüdsin. Tšapai käib korra ära. Läheb vaatab kapi taha, tuleb tagasi ja ütleb Petkale:
„Kui sa veel mu sokke näpid, löön su teki pooleks!“

Petka saadetakse Jaapanisse. Kui ta tagasi tuleb, räägib ta Tsapajevile, et õppis seal karated. Tsapajev palub endale selgitada, mismoodi see karate on. Petka võtab raudkangi ja virutab sellega Tsapajevile pähe. Kui Tsapajev jälle teadvusele tuleb, ütleb Petka:
„Näed nüüd, vot nii tugevasti löövad need raisad seal Jaapanis käega!“

Kaks kuulsat Vene sõja veterani, Tšapajev ja Petka, ratsutavad mägedes, kuni jõuavad väikese muldonni juurde. Astuvad siis sisse ja paluvad perenaiselt öömaja. Perenaine ütleb, et seadke ennast aga sisse ja jääge magama. Eks siis nii nad teevadki, aga äkitselt ärkab Tšapajev öösel üles ja tunneb, et tagumikus on ilge valu. Mõtleb siis, et Petka on jälle ahistamisega tegelenud ja on väga vihane. Lä…

Petka küsib Tsapajevilt:
„Mida tähendab nüanss?“
Tsapajev otsustab siis asja selgitada ja käsib Petkal püksid alla lasta. Seejärel pistab talle oma riista sisse ja ütleb.
„Vaata Petka, sul on praegu m... p..s ja minul on m... p...s, aga siin on väike NÜANSS...“

Sõuavad Petka ja Vassili Ivanõtš paadiga mööda jõge. Kaldal kena neiu hääletab.
„Kas tahad, et sind kuhugile viime, kaunitar?“
„Jah, vaprad sõjamehed.“
„Aga kuidas maksad, kaunitar?“
„Natuuras.“
„Kuidas natuuras?“
„Noh, ajan püksid maha ja annan.“
„Loll oled peast või? Mida me su pükstega peale hakkame?“

Petka ja Tsapajev on õudsad joomamehed. Mõtlevad siis, et mida nad veel siis joonud ei ole. Tuleb välja, et raketikütus pole veel proovitud. Asuvad siis asja kallale. Hommikul heliseb telefon. Petka läheb võtab vastu ja teiselpool toru on Tsapajev:
„Kusele minnes, ole peeretamisega ettevaatlik, ma helistan sulle Kuubast.“

Kirsad jalast võtnud Petka ja Tshapai peesitavad päiksepaisetel.
„Mnjaa,“ arutab Petka. „Sinu sokid, Vassili Ivanovits, on tunduvalt mustemad, kui minu omad!“
„Oh pojake, nu leidsid ka mille üle imestada! Ma olen ju sust tunduvalt vanem!“

Tsapajev ja Petka sõidavad autoga. Tee ääres hääletab kena neiu:
„Võtke mind peale, härrad ohvitserid, tasun natuuras.“
„Kas meil natuurat on tarvis?“ küsib Tsapajev Petkalt.
„Ei ole.“
„Siis sõidame edasi!“
Natukese aja pärast uurib Tsapajev:
„Mis see natuura on?“
„Ei tea,“ vastab Petka.
„Mina ka ei tea. Sõidame tagasi ja küsime järele.“
Sõidavadki. Neiu on ikka veel tee ääres.
„Mis see natuura on…

Petka ja Tshapajev põgenevad valgete eest ja hüppavad vanasse kaevu. Valged jõuavad kohale...kaevus pime ka...Valge hõikab:
„ON SIIN KEEGI?“
Petka on kaval ja teeb kajaks vastu: „ON SIIN KEEGI ON Siin keegi...“
Valge teisele valgele: „SIIN POLE vist KEDAGI.“
Petka kajaks vastu: „SIIN POLE KEDAGI SIin pole kedagi...“
Valge: „VISKAME GRANAADI KAEVU!“
Petka vastu: „Siin pole kedagi, siin pole kedagi...“

Põgenevad Petka ja Tsapaev valgete eest põllul, vaatavad kuhu peita. Petka: pole ju kuhugile peita. Tsapaev: on küll, lööme lehma maha ja ronime ise naha sisse. Petka on nõus. Ronisid siis naha sisse, Tsapaev ees ja Petka taga. Petka hakkab laginal naerma. Tsapaev:
„Mis naerad?“
Petka:
„Seda, et valged sulle heina sisse söödavad.“
Tsapaev:
„Mis siin siis naljakat on?“ ja hakkab ise lagimal naerma.…